Film oli ühtlasi nii sünge kui ka ilus. Selles oli piisaval hulgal dramaatilisust ning sügavamõttelisust. Kõik toimuv oli üsna mitmetimõistetav. Tekkis palju küsimusi, millest enamusele leidsin oma peas ka vastused, kuid mis jäävad mind sellegipoolest kummitama. Kas kõik oli tõesti nõnda nagu mulle tundus või oli seal peidus hoopis midagi enamat? Aga eks vast olegi nii, et igaühel tuleb leida oma...
Näitlejatöö üle filmis ei saa samuti kurta. Peategelase kanda oli pea kogu film. Peamiselt põhines näitlejatöö monoloogidel või vestlustel surnud inimesega, seega võis see roll oma erilisuse tõttu olla tavapärasest raskem. Rasmus Kaljujärv sai sellega minu silmis suurepäraselt hakkama.
Lisaks kõigele muule oli filmil äärmiselt üllatav ning pisut šokeeriv lõpp. Nimelt peab peategelane oma vennale taaskord üht motivatsioonikõnet, et too elule ärkaks. Ta räägib vennale, et kõik on võimalik ning teeb omakeskis vennaga kokkuleppe, et kui ta ise on suuteline lendama, tuleb vennal ellu ärgata. Lendamist üritades mõistab peategelane aga, et see on võimatu ning kaotab lootuse. Sel hetkel jõuab surm ka temani. Minu arvates sobib selle filmi juurde ideaalselt tsitaat ''Lootus sureb viimasena''.
Eesti mõistes on tegu kahtlemata hea filmiga.
No comments:
Post a Comment