King Kelly

''King Kelly'' näol on tegemist tõeliselt šokeeriva filmiga. See lihtsalt on midagi, mida oodata ei oska.

Filmi keskmes on noor tüdruk(Louisa Krause), kes peab ennast ''maailma nabaks'', ning kes kajastab kõike eraelus toimuvat oma blogis. Blogi jaoks on tüdruk valmis kõigeks ning ta postitab sinna mobiiltelefoni kaudu videosid. Siinkohal tulebki mängu tolle filmi huvitav kaameratöö. Film on ülesvõetud käsikaameraga ning on jäetud mulje nagu filmiksidki tüdrukud iseennast ja oma elu pea kogu filmi vältel läbi telefoni. Taoline kaameratöö muudab filmi kõvasti usutavamaks.

Üldiselt oli selle filmi vaatamine suureks elamuseks, sest see on midagi täiesti teistsugust. Tekkisid väga vastandlikud emotsioonid. Ühest küljest tundub see maailma tobedaima filmina, teisest küljest tuleb tunnistada, et idee ja teostus on üsna geniaalsed.

Näitlejatöö selles filmis oli kõigi puhul imeline. Kui selle filmi sündmustik nii ülemõistuse pöörane poleks olnud, oleksin ehk uskumagi jäänud. Kaameratöö ning näitlejameisterlikkus olid minu arvates vapustavas harmoonias. Kõik tundus ülepakutud reaalsusena.

''King Kelly'' puhul ei ole mõtet igavusest rääkida. Alati oli miskit toimumas ja kui sa ka koguaeg midagi ülemõistuse rumalat ja pöörast ootasid, siis suutis see ikkagi sinu ootusi ületada. Ja nii iga kord.

Ma küll tahaksin seda filmi hirmsasti maha teha aga ei saa. Selle filmi kohta võib öelda ''nii ülepakutud ja idiootne, et suisa geniaalne.''
Võin julgelt öelda, et olen peale selle filmi vaatamist kogemuse võrra rikkam.

Beasts of Southern Wild

''Beasts of Southern Wild'' on südantliigutav film lõunamaa asukatest läbi kuueaastase plikatirtsu silmade.

Filmi peategelaseks on väike Hushpuppy(Quevenžhane Wallis), kes elab ühes oma isaga ''Vannis''. Ühel päeval tabab aga Vanni orkaan, ning sellega kaasneb üleujutus. Huspuppy, tema isa ja mõned teised Vanni elanikud on oma kodupaika nõnda hirmsal kombel kiindunud, et ei ole nõus sealt mingi hinna eest lahkuma. Nad päästavad, mis päästa annab. Ajapikku aga hakkab loodus nende kodukohas üleujutuse ja soolase vee tõttu surema ning Vann kuulutatakse elamiskõlbmatuks.

Kõige selle keskel on väikese Huspuppy isa surmavalt haige ning ta püüab leida oma ema, keda ta kunagi kohanud ei ole. Filmi keskel kohtubki ta ühe potentsiaalse ema kandidaadiga, kuid kas too on tõesti Huspuppy ema või mitte jääb lõpuni saladuseks. Huspuppy hoolitseb oma isa eest hoolega, kuid filmi lõpus ta sureb. Selleks ajaks on Huspuppyst saanud kartmatu tüdruk ning ta täidab oma isa viimase soovi, ning saadab ta põleval laeval Vanni seilama.

Huspuppyt saadavad filmi jooksul pidevad hirmud ja kahtlused-kõike seda on ühe väikese lapse jaoks liiga palju. Filmis sümboliseerivad tema hirme metsikud koletised, kellest tal puhtalt headuse ja vapruse jõul, vahetult enne isa surma, jagu õnnestub saada.

See on film, mida mina jumaldan. See on film, millel on sisu. See on film, mis tõepoolest puudutab südant.

Hold Me Tight

''Hold Me Tight'' näol on tegemist äärmiselt mõtlemapaneva ja õõvastava linateosega.

Linateose keskmes on üdini hea noor neiu(Julie Brochorst Andersen), kellest saab mitte niivõrd pahatahtlike kui pigem rumalate ja kergesti õhutatavate eakaaslaste tõttu vägistamise ohver.

Filmis tuuakse suurepäraselt meieni tänapäeva noorte probleemid. Seal on nii kiusamist, seksi, suitsetamist, õhutamist, perekonna tülisid, vanemate hoolimatust, vägivalda, teadmatust kui ka internetiga seotud probleeme.  Selgub ka, et igaühel neist on oma hind.
Veel on filmis käsitletud mitmeid erinevaid perekonnatüüpe ning loo käigus tulevad välja perekonnamõjud lastele. Tegin mitmeid seoseid reaalsusega ning see oligi vist filmi juures kõige jahmatavav, kui tõene kõik ühtäkki tundus. 

See lugu tekitab meeletul hulgal emotsioone. Kahjuks on suurem osa neist negatiivsed. Nimelt lõppes too kurb lugu veel traagilisemalt-vägistamise ohvriks langenud tüdruk sooritas enesetapu. ''Hold Me Tight'' tõepoolest on silmade avaja. Mind oleks nagu karmi reaalsusega näkku löödud. Muidugi ei pruugi me kõigi nende asjadega igapäevaselt kokkupuutuda, kuid need kõik on meie ümber olemas. Alati on kuskil keegi...

Selle filmi puhul nautisin ma näitlejatööd täielikult. Noored näitlejad said väga hästi hakkama ning mõjusid kõik oma rollides usutavatena. Minu isiklikuks lemmikuks osutus peategelase väike vend, sest ta mängis oma südantlõhestavat osa niivõrd siiralt. 

See on üks filmidest, mille vaatamist tuleks soodustada. Inimestel on sellest palju õppida.

Life in One Day

''Life in One Day'' on lugu armastusest.

Film käsitleb nii armastuse häid külgi kui ka pahupoolt. Tegevus ei toimu meie maailmas. See toimub maailmas, kus elamiseks on aega vaid üks päev ning kõik on kordumatu. Noorukid Benny ja Gini aga ei taha leppida sellega, et nende armastus saab otsa ning murravad sellest maailmast välja. Nimelt sooritavad nad mõrva, et selle kaudu üheskoos põrgusse pääseda.

Hetkel, mil noored põrgusse jõuavad, kaotavad nad teineteise ära. Seejärel asutakse filmis kasutama huvitavat võtet. Nimelt jookseb film noorte taaskohtumiseni kahes pildis. Paralleelselt kulgeb kaks tegevust-ühes on peategelaseks Benny, teises Gini. See küll raskendab veidi filmi vaatamist, kuid on lõppkokkuvõttes siiski väga põnev ning arukas viis, kuidas vaatajaid korraga kahe tegevusega kursis hoida.

Filmis on suurel hulgal armuvalu, kuid olenemata kõigist murdumistest, sekeldustest ning probleemidest on film õnneliku lõpuga ning noored taaskohtuvad.

Mina pean selle filmi ideed suurepäraseks, kuid teostust ma nõnda kõrgelt ei hinda. Mulle ei istunud peanäitlejad. Nad lihtsalt ei jõudnud minuni ning mingil põhjusel ei mõjunud nad paarina eriti usutavalt. Lugu peaks olema enneolematu kuid usutav. Sellest filmist aga ei suutnud ma leida usutavust. Eriti ebausutavalt ja idiootsena mõjusid filmis käsitletud tapmisstseen ning üleminekustseen põrgusse. Samuti ei suutnud ma seedida naispeaosatäitjat. Ma ei ole küll päris kindel, kas asi oli pigem näitlejas või temale loodud karakteris, igaljuhul häiris ta mind filmis kohutavalt.

Seda filmi mina hea meelega rohkem ei vaataks, küll aga ootan, et keegi teeks sarnasel ideel põhineva uue ja parema linateose.

Red Dog

Positiivsusest pakatav film südantlõhestava lõpuga. Just nimelt seda ''Red Dog'' ongi.

Tegu on suurepärase filmiga. Film on lihtne ja arusaavad igasugusele vaatajale. Ometigi ei ole tegemist mingisuguse ''niisama'' filmi vaid tõeliselt head elamust pakkuva linateosega.

Filmi peaosas tegutseb igati ustav ning tark neljajalgne nimega Red. Red oli koer igaühele, kuni ta leidis oma tõelise peremehe. Film ongi tagasivaade koera elule. Nimelt algab film sellega, et peategelase aeg hakkab otsa lõppema.

Nautisin filmi väga ning eriti meeldis mulle selle ülesehitus, mis koosnes erinevate inimeste Rediga seotud mälestustest. Sellist asja filmis igapäev ei näe ja seetõttu oli see tore vaheldus. Kokku oli pandud palju erinevaid lugusid ning seega ei hakanud hetkekski igav. See oli üks tõeliselt mõnus mälestuste ja naljakate lugude kompott.
Veel meeldis filmi juures see, et emotsioonid küll vaheldusid, kuid kokkuvõttes jäid tasakaalu. Film ei olnud üleliia rõõmus ega ka üleliia kurb. Kõik oli justkui paigas. Kogused olid õigesti manustatud.

Kuna jutustatud lugu põhineb tõsielul, siis usun, et selle filmiga taheti inimesteni kanda positiivsust-näidata missugust truudust, siirust, armastust ja headust meie maailmas eksisteerib ning kui võimas see on(olles muidugi reaalne.. siis leiti ilmselt, et see lugu on lihtsalt üsna haarav ning südantlõhestav ja võib midagi sisse tuua). Vähemasti aga jõudsid kõik eelnevalt loetletud tunded ja emotsioonid minuni.

''Red Dog'' on film, mida julgeksin soovitada kõigile oma sõpradele mõnusaks vaatamiseks.

The Second Coming

Surm on paratamatus-seda teab meist igaüks. Ometigi üritab antud filmi peategelane(Rasmus Kaljujärv) surmast mööda vaadata. Praktiliselt kogu filmi vältel tarib peategelane kõikjal kaasas oma surnud venda rääkides ja käitudes nõnda, nagu too oleks veel elus. Minu mõistes rääkis see film tugevast tahtest ning surmaga toimetulemisest(või sel juhul pigem mitte toimetulemisest).

Film oli ühtlasi nii sünge kui ka ilus. Selles oli piisaval hulgal dramaatilisust ning sügavamõttelisust. Kõik toimuv oli üsna mitmetimõistetav. Tekkis palju küsimusi, millest enamusele leidsin oma peas ka vastused, kuid mis jäävad mind sellegipoolest kummitama. Kas kõik oli tõesti nõnda nagu mulle tundus või oli seal peidus hoopis midagi enamat? Aga eks vast olegi nii, et igaühel tuleb leida oma...

Näitlejatöö üle filmis ei saa samuti kurta. Peategelase kanda oli pea kogu film. Peamiselt põhines näitlejatöö monoloogidel või vestlustel surnud inimesega, seega võis see roll oma erilisuse tõttu olla tavapärasest raskem. Rasmus Kaljujärv sai sellega minu silmis suurepäraselt hakkama.

Lisaks kõigele muule oli filmil äärmiselt üllatav ning pisut šokeeriv lõpp. Nimelt peab peategelane oma vennale taaskord üht motivatsioonikõnet, et too elule ärkaks. Ta räägib vennale, et kõik on võimalik ning teeb omakeskis vennaga kokkuleppe, et kui ta ise on suuteline lendama, tuleb vennal ellu ärgata. Lendamist üritades mõistab peategelane aga, et see on võimatu ning kaotab lootuse. Sel hetkel jõuab surm ka temani. Minu arvates sobib selle filmi juurde ideaalselt tsitaat ''Lootus sureb viimasena''.

Eesti mõistes on tegu kahtlemata hea filmiga.